Tegemist on aastatel 2013-2015 toimunud viie Eesti muuseumi koostööprojektiga „Lääne-Eesti sadamates toimunud arenguprotsesside kaardistamine“.

Viie muuseumi „töö põllul“ ehk kogumistegevus sadamates kandideerib Muuseumide aastaauhinnale

Meremuuseumi ühisprojekt “Lääne-Eesti sadamad” on Aasta Muuseumiauhindade Koguhoidja 2015 kategooria nominent. Võitjad kuulutatakse välja 29. jaanuaril Haapsalus toimuval muuseumigalal.

Nominendi puhul on tegemist aastatel 2013-2015 toimunud viie Eesti muuseumi koostööprojektiga „Lääne-Eesti sadamates toimunud arenguprotsesside kaardistamine“. Eesti Meremuuseumi koordineeritud projektis osalesid veel Hiiumaa, Saaremaa, Läänemaa ja Pärnu muuseum ning Veeteede Amet ja AS Saarte Liinid.

Meremuuseumi peavarahoidja Ruth Ristmägi sõnul tekkis mõte teha kogumisalast koostööd 2012. aastal peale meremuuseumi fotokogu analüüsi. Viimase käigus selgus nimelt, et “meil on olemas küll ulatuslik kollektsioon 1920.-30. aastate sadamatest, kuid napilt fotosid lähiminevikust ja kaasajast. Ka teiste muuseumide lähiminevikku puudutavad kogud osutusid tagasihoidlikeks,” lisab Ristmägi. Seejärel kohtusidki merendustemaatikat koguvad Eesti muuseumid ning peale ühist tõdemust, et nii periooditi kui teemati on kogutud ebaühtlaselt, otsustatigi edaspidi tõhusalt koostööd teha.

Oli viimane aeg sadamate teema kogumise järjepidevuse päästmiseks! Seda enam, et viimase 25 aasta jooksul on Eesti sadamad ja randumiskohad pidanud läbi tegema olulisi muutusi. Kogumisprojekti eesmärk oligi kaardistada sel perioodil toimunud arenguid ja jäädvustada tänast hetke. Projekti koordinaatori Krislin Kämära sõnul “oli meremuuseumi jaoks oluline minna muuseumist välja ning suhelda näost näkku nende inimestega, kelle tööd ja tegemised on seotud mere ja sadamatega ning kelle südames on meri tähtsal kohal.” Projekti käigus külastati kokku sadat kohta, millest 92 moodustasid sadamad ja lautrikohad, intervjueeriti 74 inimest ja võeti arvele 1300 fotot.

Projekti muudab eriti tänuväärseks asjaolu, et sadamad peegeldavad tegelikult väga hästi Eesti hetkeolukorda. Kämara sõnul “on pilt üsna kirju: on suuri sadamaid, kus käib vilgas elu ja toimub arendus, on mitmeid uusi sadamaid mis näiteks 8-10 aastat tagasi olid äärmiselt kehvas seisus või polnud neid sootuks olemaski. Paljud neist on üha enam hinnatud puhkusekohad, sest seal on ilus ja hea. Aga on ka sadamaid, kus kõik laguneb ning ei ole teada, milline on nende saatus.”

Kämärä subjektiivse hinnangu kohaselt on “elujõuline sadam, kus tegutsevad inimesed, kellel on sära silmis ning kes teevad hingega oma asja. Jääb vaid loota, et ka need, kus vaadatakse pigem nostalgiaga minevikku kui optimismiga tulevikku, uute põlvkondade entusiasmi ja erinevate allikate rahastuse toel uue usu ja lootuse leiavad.”

Meremuuseumil on hea meel, et algselt väiksemana kavandatud, kuid üsna laiahaardeliseks osutunud koostööprojekt õnnestus, see omakorda andis indu teostada tulevikus ka Põhja-Eesti sadamate projekt.