Tagasivaade Narva-Jõesuu hiilgeaegadesse.

Supelsakste varjus ehk elu Narva-Jõesuus

Narva-Jõesuu ― meri, päike, silmapiirini ulatuv kuldne liivarand, rannaliival ning parkides promeneerivad puhkajad, kes kosutavad endid mere- või männimetsaõhuga. Idüll, mida hellitavate reklaamnimedega kutsuti eelmise sajandi alguses Läänemere Pärliteraks ja Eesti Rivieraks.

Kuid kõige selle taga olid kohalikud, kes nägid võimalust. Kalurikülast kuurordi rajamise mõte kuulub kunagisele Narva linnapeale Adolph Friedrich Hahnile. Tema soovitusel otsustas Narva linnavolikogu rentida maatüki Hungerburgi ja Šmetske küla vahel ning moodustati vabatahtlik kuurordi heakorrastuskomisjon.Tööde suunajaks oli linnaarhitekt Aleksandr Novitski, kelle eestvõttel planeeriti aedlinn etapiti alates 1874. aastast kuni 19. sajandi lõpuni.

Siia imporditi tänu Kreenholmi aktiivsele juhtkonnale mitmeid läänes levinud novaatorlikke ideid. Nagu paljude toona tekkinud Euroopa kuurortide puhul, oli ka Hungerburgi arvatav eeskuju Suurbritannias La Manche’i väina ääres asuv Brighton. Läänemere regioonis oli tal ka mitu „kaksikõde“ ― näiteks Ratshof Königsbergis (praegu Kaliningrad) ja Kaiserwald (Mežaparks) Riias.

Narva-Jõesuu asula planeering oli omas ajas novaatorlik, sest Inglismaal ja Saksamaal sai aedlinna idee laiema kõlapinna palju hiljem. Aedlinna propageerijaks oli inglise sotsioloog Ebenezer Howard, kes oma esimese selleteemalise üllitise publitseeris 1898. aastal. Selleks ajaks oli Narva-Jõesuu juba sarnaste printsiipide järgi suuresti valmis ehitatud. Loodusliku keskkonda vähe muutes rajati avarate kruntidega rohelusse uppuvaid villasid ja asula keskmesse asusid looduslikud pargid.

Narva ja Peterburi kaupmehed ja töösturid ehitasid kuurorti omanäolise arhitektuuriga maju, kujundades sellega lausa eraldi Hungerburgile omase suvilaarhitektuuri stiili. Asula oli võrdlemisi ühtlaselt hoonestatud lopsakate puitpitsvilladega, mis olid kuulsad oma ornamentika poolest. Stilistiliselt oli palett lai ― historitsismi alaliikidena olid esindatud nii 19. sajandil Lääne-Euroopas levinud Šveitsi stiil kui ka neorenessanss, mauri stiil jpt. Paljude hoonete fassaadidelt võis välja lugeda ka rahvusromantilise nihestusega Vene talupojastiili ilminguid, mis olid tugevalt vernakulaarse taustaga, kuivõrd seda rakendasid siin Vene aladelt, peamiselt Karjalast ja Vologdast pärit ehitusmeistrid.

Kuid Narva-Jõesuu ei olnud vaid kuurort. See oli kaluriküla ja 19. sajandi algusest ka tööstusasula. Kõigepealt tekkisid siia metsatööstused. Esimese aurujõul töötava saeveski (Eestis esimene taoline) ehitas siia 1838. aastal prantslane Jousson. Lisaks tõi 1863. aastal Dmitri Zinovjev oma seni Rossoni jõe ääres asunud saeveski Kudrukülla ning Pavel Kotšnevile kuulus siin samuti saeveski ja puidutööstus. Viimasest sai 1920. aastatel aktsiaseltsi Naroova.

19. sajandi esimesel poolel arenes piirkonnas keemiatööstus, erinevates väikestes tehastes toodeti äädikat ja värvaineid tektiilitööstustele. Keemiatööstuste toodangu peamisteks tarbijateks olid sitsivabrikud, üks neist oli Kudrukülas, mille rajasid 1830. aastal Šveitsi päritolu vennad Johannes ja Salomon Bornhausenid.

Lisaks metsa- ja keemiatööstusele tegeldi piirkonnas ka laevaehituse ja -remondiga ning kalatöötlemisega. Sadama arengule aitas tublisti kaasa Kreenholmi manufaktuuri rajamine (1857), mille tarbeks toodi kaubalaevadega Põhja-Ameerikast ja Egiptusest toorpuuvilla.

Pärast Teist maailmasõda sai Narva-Jõesuu olulisemaks tööstusharuks kalatööstus. Aastatel 1946‒1951 töötasid asulas Narva-Jõesuu kalapüügi ühistu ja kalurikolhoos Kalju, mis 1951. aastal ühendati Narva kalurikolhoosiga Oktjabr. 1976. aastal ühinesid Narva-Jõesuu Oktjabr ja Toilas asuv kolhoos Virulane, mille uueks nimeks sai eestipäraselt kalurikolhoos Oktoober. Kolhoosi keskasulaks kujunes Toila alevik, Narva-Jõesuusse jäi selle osakond. 1988. aastal nimetati majand ümber kolhoosiks Viru Rand, mis hiljem, Eesti Vabariigi ajal toimis edasi osaühistuna. Ettevõte pankrotistus 1998. aastal Venemaa majanduskriisist tingitud mõõna tõttu. Narva-Jõesuu osakonna riismetele rajas 2002. aastal uue kalatööstuse OÜ Kirderand, kes toodab erinevaid kalakonserve ja tooteid kohalikest kaladest.

Narva-Jõesuu nõukogudeaegset kalamajandust täiendasid Leningradi oblasti ettevõtted. Suudmest pisut lõuna poole rajati tootmiskompleks Nõukogude Liidu mammutasutusele Sevzaprõbakkolhossojuz (NSVL loode piirkonna kalurikolhooside liit), mis 1964. aastal asutas siia Leningradi oblasti kalurikolhooside Narva-Jõesuu traallaevastiku baasi (Tralflot). Lisaks asus siin Leningradi oblasti kalurikolhooside külmutuslaevade baas Lenrõbholodflot. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist viidi suur osa siinsest laevastikust ja sisseseadest Luuga jõe suudmes paiknevasse Ust-Lugasse. Nüüd meenutab neid asutusi ligi poole kilomeetri pikkune jõekallast palistav silikaattellistest tootmishoonete jada.

2(1)

Suvitajad rannal

Korra ja moraalireeglite tõttu pidid 19. sajandi rannaelu korraldajad vaeva nägema vettemineku organiseerimisega. Võimaluseks oli kas supelsild või supelvanker. Supelvanker oli väga narvajõesuulik nähtus. Mujal Eestis, Haapsalus ja Pärnus, neid prooviti, kuid need ei sobinud ja seetõttu eelistati supelsildu. Supelvankrite omanikega tegi kuurordikomisjon teenusepakkumise lepingu. Vankriomanik palkas omakorda randa paar hobusega poisikest või meest, kes suvitajaid vankri peal vette vedasid. Kui puhkaja andis märku, et soovib vette minna, siis rakendati hobune vankri ette, supleja sisenes vankrisse ja lasi end merre vedada. Kuna teenus maksis ja oli üpriski keeruline, siis oli selles ka omajagu väärikust.

NLMF92_5

1904‒1910, kirjastaja V. D. Mihhailovski

Esimene kuursaal

Aastatel 1881–1882 ehitati Narva linnapea Adolph Friedrich Hahni kinnistule esimene kuursaali hoone, kusjuures inseneriharidusega Hahni on peetud ka hoone projekti autoriks. Samas on võimalik, et hoone kavandit aitas Hahnil vormistada tema „õukonnaarhitekt“ Aleksandr Novitski, kes samast aastast töötas ka Narva linnaarhitektina. Vahvärkseintega ning arvukate ärklite ja rõdude ning keskse harjatorniga hoone oli kaunistatud lopsakate ažuursete puidust saelõikeliste ornamentidega. Kuursaali üsna eklektiline arhitektuur oli kõige selgemalt inspireeritud 19. sajandi keskel Hispaaniast Inglismaale levinud mauri stiilist, millest kujunes Lääne-Euroopa kuurortide üks ihaldusväärsemaid eeskujusid. Kogu oma stilistilise mitmekesisusega kujunes kuursaalist hilisemate Narva-Jõesuu puitvillade dekoreerimise etalone. Fassaadi kaunistanud puitpitsiga tornid ja rõdud valmistati Vologda, Arhangelski ja Murmanski meistrite poolt. Kuursaal oli kõrgklassi kõige kallim pansion. Esimesel korrusel asusid lavaga 300-kohaline kontserdisaal, restoran, piljardituba, lugemissaal, teisel korrusel umbes 50 numbrituba. Kuursaali tornist avanes imeline vaade merele ja metsale. Kuursaali ümber rajatud aias mängis igal suveõhtul orkester. Kuursaal põles 1910. aastal.

7(1)

1930‒1940

Jõgi ja metsatööstus

Tööstustest oli metsatööstus esimene, mis siin arenema hakkas. Seda toetas asend suurte Luuga ja Narva jõe äärsete metsaalade ning Euroopa kaubateede vahel. Lisaks oli kasumlikum välja vedada töödeldud metsamaterjali kui ümarpalki.

3(1)

1925‒1926

AS Naroova töölised

1920. aastatel moodustas Pavel Kotšnevi poeg Aleksandr isalt saadud saeveski alusel aktsiaseltsi Naroova, mis 1936. aastal majandusraskuste tõttu likvideeriti, kuna Nõukogude Liidust ei tulnud enam metsamaterjali ja Narva ümbruse metsavarud olid piiratud.