Jorma Friberg Rannarootsi muuseumist kirjutab Sviby sadamast

Sviby sadam

Esimese teadaoleva Sviby sadamarajatise ehitasid vennad Hans ja Lars Mickelin arvatavasti 1917. aastal. See oli umbes 100 meetrit pikk ja 1 meeter lai: palkidest, teivastest, prussidest ja laudadest koosnev sild, mis igal kevadel seati merre ja igal sügisel korjati taas kaldale. Tihtilugu ei pidanud mehed sügiseti silla demonteerimisega ise vaeva nägema. Töö tegid ära sügistormid. Õnnetuseks võis säärast silla demontaazi mõnel aastal toimuda ka keset suve ja mitu kordagi. Polnud muud, kui sild uuesti üles ehitada.

Hans Mickelin sündis 6. märtsil 1898. aastal Gärdesa talus, Sviby külas. Varases nooruses kaotas ta isa, kuid tal olid kaks vanemat venda, kaks õde ja ema.

1912. aastal, 14 aastasena läks ta merele, kalasumbale madruseks, mis mööda rannikut seilas ja kala kokku ostis. 1916. aastal Rohuküla sadama ehitusel tööl olles, juhtus Hansuga ränk õnnetus. Vigastada sai üks jalg ja sedavõrd hullusti, et selle pidi hiljem amputeerima. Juba järgmisel 1917. aastal ostis Hans koos vend Larsiga ühe Haapsalu kaupmehele kuulunud purjeluubi ja alustas igapäevaseid reise Haapsalu ja Vormsi saare vahel. Luubi nimi oli „Kitt“ ja enne esimest ilmasõda oli see Haapsalu suuremaid purjekaid luupide klassis. Kaupmees Jõebe „Kitt“ oli koos haapsallaste Eriksoni „Morlanda“ ja Seemani „Rättvisan“-iga igal võistlusel favoriitide hulgas. Jõebe kauplus asus Sadama tänaval, Rannarootsi muuseumi lähedal. Kauplust peeti selles majas kogu nõukogude aja kuni 1990 ndade alguseni välja.

Enne Hans Mickelini Sviby – Haapsalu liinile tulekut, toimusid regulaarsed reisid postipaadiga ja sedagi vaid kaks korda nädalas. Postiliin käis Hosby sadamast, mis oli hea, tormide eest kaitsud ja asus Haapsalule kõige lähemal, kuid puudusena asus sadam suhteliselt kaugel paljudest Vormsi küladest.

Alati heatujuline ja ärksa meelega Hans sõitis ja vedas rahvast oma purjeluubiga kuni 1924. aastani, mil Vormsi kaubanduskooperatiiv ostis Tallinnast väikese mootorpaadi „Imatra“ ja alustas sellega kauba- ja reisijatevedu. Algul oli oht, et Mickelin surutakse jõuga sellelt liinilt kõrvale aga kooperatiiv otsustas hoopis Hansu kipparina mootorpaadile tööle palgata. Hans oli sellega päri, kuna „Kitt“ oli ka juba vana ja väsinud purjekas. Selleks, et „Imatral“ ametlikult laevajuhina tööd teha, tuli läbida kippari kursused ja eksamid sooritas ta 1925. aastal. Algul oli rõõm reisijatel suur, kui laev väljus ja saabus sadamatesse kiiresti ja õigeaegselt. Endine ütlus, „Kui tuult ei ole, siis reisi ei toimu!“, oli unustatud. Varsti aga hakkas Tallinna ja Pirita vahel varem kurseerinud „Imatra“ 24 hobujõuline propulsiooni seade tõrkuma. Kohati tuli remontida peaaegu iga päev ja vaatamata pärast terve öö kestnud remonti, ei pruukinud järgmisel päeval siiski reis õnnestuda. Tihtipeale roomas „Imatra“ nagu vähk tagurpidi, ehk ahter ees, üritades sihtsadamasse pääseda.

Üks kurioosne juhtum leidis aset 1932. aasta 6. mail kui Haapsalus peeti kevadlaata. Mõistagi oli see Vormsi inimestele  heaks võimaluseks piima, või, munade ja muu kodukauba eest tublit teenistust saada. Kes ees, see mees! Et esimese reisiga linna pääseda, oli juba hommikul kella viieks kogunenud Sviby sadamasse umbes 150 inimest. Sadamasillale oli end järjekorda sättinud juba 50 – 60 inimest kuid sellega sai silla konstruktsiooni koormusindeks ületatud. Suure raginaga vajus üks osa sillast kokku ja umbes kahe tosina jagu inimesi said külma supluse osaliseks. Õnneks keegi tõsiselt viga ei saanud, vaid üks noormees ja vanem naine jäid jalgupidi sillarusude vahele ja nad tuli sealt välja aidata. Ka maakonnaleht „Lääne Elu“ manitseb ametkondi kiiremas korras silla ehitustöid alustama.

1932. aasta oli üldse üks juhtumite rohke aasta Svibys. Esmaspäeval 13. juunil pääses Svibys tuli lahti ja pea pool külast põles maha, 80 hoonet muutus tuhaks. 1932. aasta 3. juuli lõuna paiku saabus Sviby sadama kaudu saarele Rootsi kroonprints Gustav Adolf koos saatjaskonnaga. Tuli ka neil balansseerida kitsal ja pikal purdel, kuni jala kindlalt maha sai panna. Arvatavasti sellest, kõrge külalise visiidist tingituna tundsid paljud eesti ametnikud end piinlikult, et kuninglik kõrgus pidi mööda sellist värisevat purret mööda saarele tulema. Kuigi sadama sillaprojekt oli valmis ja kinnitatud juba jaanuaris 1932, siis ehitustööd lükati käima sama aasta novembris. Uus sild rajati Mickelinide sillast paarsada meetrit lõuna poole, Olagrundi neeme otsa ja kivimuuli pikkuseks sai 150 meetrit. Lisaks ehitati palkidest kividega täidetud 40 meetrine sildumiskai. Kogu töö sai valmis 1933. aasta suve hakul. Uue sadama paremate sildumisvõimalustega toodi liinile järjest suuremaid aluseid. Aurulaev „Vormsi“ (ex. Helmi) oli aga Haapsalu Vanasadama jaoks, kuhu käis kogu laevaliiklus, liiga suure süvisega ja pidi selle asemel Uues-sadamas silduma. See tekitas vormsilastes aga pahameelt, kuna tee kesklinna muutus kaks korda pikemaks. Pärast mitmeid vaidlusi lubati liinile ka väiksema süvisega laev, mis jätkas sildumist Haapsalu Vanasadamas.

Paadiliiklus Sviby ja Haapsalu vahel kestis kuni 1970ndate alguseni, mil liinile toodi merelaevanduse parvlaev „Vormsi“ ja see hakkas oma suurema süvise tõttu silduma Rohukülas (Rus, vormsi murdes).

Svibys ehitati tasapisi kaisid suuremaks ja süvendati faarvaatrit. Viimane suurem ehitustöö toimus 2013. aastal kui laiendati kitsast kivimuuli ja suurendati parklat. Tänavusel sügisel alustati Svibysse sadamahoone ehitus ja see valmib 2017. aastal.

Autor: Jorma Friberg

 

Vormsi Sviby sadam. 1934. Fotogr. J. Grünthal. Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA

Vormsi Sviby sadam. Aurik “Arla” läheb Haapsalusse. Sillal kooliõpetaja Kalff. Fotogr. J. Grünthal. Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA;